Vesi ei seisa paigal. Ta nihutab jooni, lahustab vorme, avab kihistusi ja viib endaga kaasa kõik, mis uskus stabiilsusesse.

Vesi kattis kõik – ei olnud vahet pinnal ja sügavusel, valgusel ja varjul – ta kandis endas korraga algust ja lõppu – voolu, mis ei küsinud suunda, sest vesi ei küsi luba.
Veeeel on hetk enne naasmist. Aeg, mil näib veel võimalik hoida tasakaalu, kuigi seda ei eksisteeri.

Iga piir on ajutine, sest vesi ei tunne kokkuleppeid. Vesi murrab lahti konstruktsioonid, millele oli antud püsivuse tähendus. Ilu ja häving langevad kokku, nende lahutamine on võimatu. Siin, vee- eelses ruumis, jääb inimesele vaid võimalus kohandumiseks ja leppida sellega, et püsivus oli vaid hetkeline illusioon.

Lõuend on vesi – pind, mis paljastab muutuste paratamatust.

Ruumis kõlava helimaalingu sümbiootilisest sidususest lõuendlaintega moodustuvad uued veekihid, mis on kohal kõikjal, muutes kuju vastavalt liikumisele ja asukohale. Mõnes punktis on ta sügav ja madal, teisal kõrge ja peaaegu helendav – nagu valgus murduks heliks. Kuulamine muutub olemise viisiks…

Heli loob nähtamatu geomeetria. Vertikaalis kihistub ta nagu vesi, mis vajub sügavusse või siis kerkib pinnale. Horisontaalis laotub üle ruumi.
Nii sünnib helimaastik – pidevalt muutuva kujuga struktuur, mis kordab vee loomuomast ebastabiilsust, lisades ruumile nähtamatu mõõtme, mis ei püsi kunagi paigal.

„…veeeel…”põimib omavahel kaasaegse maalikunsti ja nüüdismuusika tajuruumi. Pille Ernesaksa abstraktsed, autoritehnikas vabavormilised maalilõuendid ja Monika Mattieseni elektroakustilised helimaastikud loovad uusi tajukihte avava interdistsiplinaarse keskkonna, kus hajuvad piirid nähtava ja aimatava vahel.

Pille Ernesaks elab ja töötab vabakutselise kunstnikuna Tallinnas. Ta on õppinud G. Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis koorijuhtimist ning lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia tekstiilidisaini eriala. Aastate jooksul on ta töötanud telekunstnikuna, loonud hulgaliselt stuudiokujundusi ning seejärel pühendunud maalikunstile, katsetades erinevaid autoritehnikaid ja materjalikombinatsioone. Inspiratsiooni on ta ammutanud pärandtehnikatest ning täiendanud end Itaalias ja Portugalis. Ernesaks eelistab suuri formaate, ruumilisi ja alusraamita lõuendeid ning kontseptuaalset lähenemist. Ta on Eesti Maalikunstnike Liidu ja Eesti Kunstnike Liidu liige, korraldab regulaarselt isikunäitusi ning on pälvinud auhinnalisi kohti avalike kunstiteoste konkurssidel. 

www.pilleernesaks.com

Flötist ja helilooja Monika Mattiesen on pälvinud tähelepanu eelkõige kui kaasaegse muusika ja multimediaalse elektroakustilise muusika interpreteerija ja looja ning eesti heliloojate uudisteoste propageerija. Ta on ansambli Küberstuudio asutaja ning selle kunstiline juht ning aktiivne muusikaelu tegelane. Heliloojana on Mattiesen komponeerinud peamiselt elektroakustilist muusikat, sh teose „Mandragora”, mis valiti 2007. aastal Eestit esindama Portugalis toimunud Rahvusvahelisel Heliloojate Rostrumil. 2008. valmis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tellimusel ooper „DMeeter”, mis esietendus samal aastal Kanuti Gildi Saalis. Mattiesen on pälvinud 2008. aastal Eesti Kultuurkapitali Helikunsti Sihtkapitali preemia ooper „DMeeter“ eest.