10 august 2026, 18:00
PÜHA JÜRI ARRAK
Тutvustus
PÜHA JÜRI ARRAK
Jüri Arraku 90-ndale sünniaastapäevale pühendatud näitus
04.07.-10.08.2026
Jüri Arraku pühitses pühakuks kunstnik ise. Jüri viimne teekond algas Kaarli kirikust Johan Köleri altarimaali alt. Jüri enda maalitud Kristus hakkas kutsuma taevasse Halliste kirikus sügaval nõuka ajal, mil ristiusk oli põlu all.
Jüri hinges ja tema maalidel põlesid ergu leegina paganlikud ja kristlikud ideed meie emakeelest ja oma rahvusriigist. Jüri oli prohvet ja on ka tulevikus, sest tema looming elab edasi. Jüri maalid kameeleonidest ja punase mehikesega Kalevipoja seljas on hoiatuseks meile järgnevatele põlvedele.
Kutsusin 1979. aastal Jürit mängima Bernhard Laipmanni filmis „Jõulud Vigalas”. Proovivõtetel pidi ta ütlema 1905. aasta ülestõusu maha surujatele Laipmanni ikoonilist teksti „Mina olen vaba eesti mees, mina ennast peksta ja Siberisse saata ei lase. Parem lähen surma, aga peksta ma ei lase!” Proovivõtted Jüriga jäid pooleli. Jüri tunnistas järgmisel hommikul, et ta ei suuda seda mõtet sõnades välja ütelda. Ta tõi mulle kinnituse, et kunstniku sõnad kõlavad autori maalides. Ja kinkis mulle väikese pildi, kus punane mehike istub Kalevipoja kukil, hoiab ühe käega ratsu silmi kinni ja teisega juhib „helgesse tulevikku”.
Jüri sai siiski „Jõulud Vigalas” rolli – ta mängis erakordse hooga Bernhard Laipmanni venda – kunstnik Ants Laikmaad. Seega teda võtetel maha ei lastud. Kuuli sai tsaarivõimu solvanud Bernhard Laipmann, keda kehastas Vanemuise näitleja Evald Aavik.
Eesti Vabariigi taastamisele aitasid kaasa Jüri soolonäitused Lääne-Euroopas ning USA-s. Nii on mõned sümbolväärtusega maalid leidnud endale omanikud, keda me siin Eestis ei tea. Näiteks hiigelmaal „Joonas”, kus väike poiss lõikab noaga lahti vaala kõhu ning pääseb nii vabadusse. See pühakirja motiiv oli selgeks signaaliks Püha Jüri Arrakult, eesti rahvale, et värava iseseisvusse peame ise lahti lõikama. Teos rippus Tallinna Kunstihoone saalis mitu kuud, kõik said sellest ühemõtteliselt aru, keegi ei nõudnud teose mahavõtmist.
Aga kuhu see märgiline teos eesti kunsti ajaloos nüüd kadunud on?
Mark Soosaar
näituse kuraator
Täname: Eesti Ajaloomuuseumi, Tallinnfilmi, Kihnu Muuseumi ja Kai Olivia Arrakut.
Korraldaja
Meedia
Jaga sõpradele
Тutvustus
PÜHA JÜRI ARRAK
Jüri Arraku 90-ndale sünniaastapäevale pühendatud näitus
04.07.-10.08.2026
Jüri Arraku pühitses pühakuks kunstnik ise. Jüri viimne teekond algas Kaarli kirikust Johan Köleri altarimaali alt. Jüri enda maalitud Kristus hakkas kutsuma taevasse Halliste kirikus sügaval nõuka ajal, mil ristiusk oli põlu all.
Jüri hinges ja tema maalidel põlesid ergu leegina paganlikud ja kristlikud ideed meie emakeelest ja oma rahvusriigist. Jüri oli prohvet ja on ka tulevikus, sest tema looming elab edasi. Jüri maalid kameeleonidest ja punase mehikesega Kalevipoja seljas on hoiatuseks meile järgnevatele põlvedele.
Kutsusin 1979. aastal Jürit mängima Bernhard Laipmanni filmis „Jõulud Vigalas”. Proovivõtetel pidi ta ütlema 1905. aasta ülestõusu maha surujatele Laipmanni ikoonilist teksti „Mina olen vaba eesti mees, mina ennast peksta ja Siberisse saata ei lase. Parem lähen surma, aga peksta ma ei lase!” Proovivõtted Jüriga jäid pooleli. Jüri tunnistas järgmisel hommikul, et ta ei suuda seda mõtet sõnades välja ütelda. Ta tõi mulle kinnituse, et kunstniku sõnad kõlavad autori maalides. Ja kinkis mulle väikese pildi, kus punane mehike istub Kalevipoja kukil, hoiab ühe käega ratsu silmi kinni ja teisega juhib „helgesse tulevikku”.
Jüri sai siiski „Jõulud Vigalas” rolli – ta mängis erakordse hooga Bernhard Laipmanni venda – kunstnik Ants Laikmaad. Seega teda võtetel maha ei lastud. Kuuli sai tsaarivõimu solvanud Bernhard Laipmann, keda kehastas Vanemuise näitleja Evald Aavik.
Eesti Vabariigi taastamisele aitasid kaasa Jüri soolonäitused Lääne-Euroopas ning USA-s. Nii on mõned sümbolväärtusega maalid leidnud endale omanikud, keda me siin Eestis ei tea. Näiteks hiigelmaal „Joonas”, kus väike poiss lõikab noaga lahti vaala kõhu ning pääseb nii vabadusse. See pühakirja motiiv oli selgeks signaaliks Püha Jüri Arrakult, eesti rahvale, et värava iseseisvusse peame ise lahti lõikama. Teos rippus Tallinna Kunstihoone saalis mitu kuud, kõik said sellest ühemõtteliselt aru, keegi ei nõudnud teose mahavõtmist.
Aga kuhu see märgiline teos eesti kunsti ajaloos nüüd kadunud on?
Mark Soosaar
näituse kuraator
Täname: Eesti Ajaloomuuseumi, Tallinnfilmi, Kihnu Muuseumi ja Kai Olivia Arrakut.
