Lugu sellest, kuidas Leonardo tahtis roomata Rooma.

„Leonardo oli tavaline mees, kunstnik ja leiutaja, kellel oli ebatavaline hobi – ta armastas sõna otseses mõttes roomata. Mitte lihtsalt aeg-ajalt nalja pärast, vaid tõsiselt, pühendunult ja järjepidevalt. Ta teadis väga hästi – kui oled loodud roomama, ära kipu lendama.

Ühel päeval otsustas ta minna Rooma. Ta ostis lennupileti. Mõistes, et see ei lähe tema põhimõtetega kokku ja roomates Rooma kohale ei jõua.

Leonardo saabuski Rooma tänavatele, pilk täis uudishimu ja rahutust. Ta oli saanud anonüümse vihje iidsele mõistatuslikule koodile, mis olevat peidetud Panteoni müüridesse. Kunstnik ja leiutaja ei saanud sellisest võimalusest mööda minna – ta pidi tõe välja selgitama.

Panteon kõrgus majesteetlikult, selle tohutu kuppel heitis varju kiviplaatidele. Leonardo silmitses ehitise täiuslikku arhitektuuri ja mõtiskles – kas selles peitus kood, mille mineviku suurvaimud olid jätnud tulevastele põlvedele?

Vihje, mille ta oli saanud, kõlas:

"Seal, kus valgus lõikab ringi, peitub ajatu tõde."

See tähendas Panteoni okulust, suurt ümmargust ava kupli tipus, kust päikesevalgus tungis pühakoja sisemusse. Leonardo jälgis, kuidas valgusjoon libises mööda seinu ja peatus täpselt ühe samba nikerdusel. Ta astus lähemale ning nägi vanu ladinakeelseid tähti, mida tavaline mööduja poleks tähelegi pannud – see polnud lihtsalt salajane sõnum, vaid koodide kood...“