Salmid ununevad. Refrään jääb.

Oskar Seeman on kaksikute isa. Talle meeldib väga isa olla. Aga ühel päeval avastab ta, et tema lapsed on hakanud üle võtma tema harjumusi, liigutusi ja isegi vandumist. Asju, mida ta pole neile kunagi õpetanud. Vähemalt mitte teadlikult. Kummikuid jalga panema on ta neid seevastu õpetanud juba mitu aastat. Tulemusteta.

Oskar ei tahaks päris kõike juhuse hooleks jätta. Kas oma lastele on võimalik edasi anda ainult parim osa iseendast?

Oskar otsustab asja uurida. Ta salvestab lastele õpetlikke videoid, küsitleb vanaisa, uurib perekondlikke kasvatusvõtteid, ehitab tööriistakasti ja proovib tehisaru abiga tulevasteks probleemideks valmistuda. Peaaegu kõik läheb teisiti, kui ta kavandas.

See ei ole õpetus, kuidas olla hea isa, ega loeng lapsevanemaks olemise raskustest. Pigem on see ühe õnneliku isa katse jagada publikuga oma vaimustust kahest väikesest inimesest, kes tema elu iga päev pea peale pööravad.

Mida teha nende asjadega, mida sa edasi anda ei taha, kuid millest sa ise naljalt lahti ei saa?

Pöörame naljaks?