Vastu valgust - läbi lillede.

Nende pastellmaalide lugu sai alguse Lillehaldja pildist, mille ma oma tütretütrele sünnipäevaks joonistasin. Rohkem kui kuu aega tööd. Esmalt iseendaga, et mitte lasta end välisest häirida. Usaldada enda tunnetust materjalisse ja tehnikasse. Asunud kord sellele teele, jätkasin. Nii sündis sügisest alates iga kuu üks pastellmaal. Maalin endale sobiva valgusega pildistatud fotode järgi.

Mulle meeldib lilli vaadelda ning mõelda, millest nad mulle räägivad. On ju igal lillel oma lugu, mis hõlmab ajastuid, maid ja traditsioone.

See näitus väljendab seda, mida ma vaatlen ja kuidas ma näen, mida mõtlen. Need maalid kujutavad mind ennast, minu värvinägemise eripära ja -tunnetust.

Idee tulles saabub ka teadmine, kuidas see teoks(pildiks) teha. Lasen lihtsalt kätel käia, vaatan, uurin,  leiutan, katsetan. Ja nii olengi kõik ametid endale ise selgeks teinud.

Kooli ajal käisin ka kunstiringis. Praegu saan aru, et joonistamine on mulle raske. Vist sellepärast, et vormile pole ma kunagi tähelepanu pööranud, mind on köitnud värv. Mu silmad on väga peene värvitunnetusega. Värvid aitavad mul infot koguda ja töödelda. Värvid mõjutavad minu tundeid ja emotsioone. Värvid on ka sõnatu suhtluse abivahendiks. Puhaste värvide kõne on selge, segatud toonidel ettevaatlik. Tugevad toonid hüüavad ja mahedad sosistavad. Kuna igal inimesel on oma tunnetus ja taju, räägivad need maalid igaühele erinevat lugu - tema enda lugu.

Maris Talu