“Mõtlesin tihti Ernest Hemingway tekstile lühiromaanist „Vanamees ja meri“ kui tuli selle näituse idee - kujutada taevast ja maad. Pakun vaatamiseks justkui kahte erinevat maaliviisi, kus võib täheldada poetiseerivast, üldistatud voogavast maalikeelest nihkumist sirgjoonelise, geomeetrilisema, skulpturaalselt reljeefsema maalikeele poole. Kuna ma teismelisena, vene ajal olin koolivaheaegadel Pärnumaal mere ääres, pidasin kuidagi loomulikuks taevast - vett samastada. Kohalike kaluritega merel käies sain veidi tunda seda kala, sadama, paadimootorite podina, kütuse, köite tõrva, erinevate jookide, pohmelli, adru ja mere, võrkude lõhna. Öiseid „angerjausside“ püüke peale südasuvist vihmasadu ja hommikusi tõusmisi ning külmast lõdisedes saagi järele merele minekut. Aga tunda ka mere jahedust ja silmapiiri – joont, mis vaatevälja vaieldamatult poolitas. Tutvuda hoopis teistsuguse ellusuhtumisega inimestega kui oli mandrirahvas. Suvist kuumaksköetud paadikaarte painet ja taeva peegeldust merel, lainete ülipõnevat kiikumist ja värvivahetust, kajakate kiljumist ja kiireid edasi-tagasi sööste ning vahepealseid puhkehetki, lastes tuulel end kanda, lõdvestudes liuelda, liuelda, unustamata valmisolekut.

Kõik on vist üks, taevas ja maa, maa ja taevas. Sõltub, millise nurga alt osata neid vaadata. Kui kaugelt või lähedalt jälgida. Eks nad peegeldavad teineteist ja enamasti sõltub kunstniku meeleolust, mis tunded sul tekivad. Kui vastuvõtlik, avatud suudad ise olla ja kuidas mõistad seda oma loomingus nähtavaks teha. Küllap on siis vaataja kord mõelda looduse ja lootuse üle ning luua oma kujutlusmaastikke. Nägema ehk isegi lisakihte, mida meie fantaasia juurde loob ja siiralt rõõmustama oma avastuste nutikuse üle. Kahjuks pole kaua aega kaluritega merel käinud, enamus siitilmast lahkunudki, seepärast töödki valdavalt mandrikesksed, aga minu jaoks siiski mereigatsusega täidetud.”  Ahti Seppet.

Ahti Seppet on sündinud 1953 Tartus. Lõpetanud Tartu Kunstikooli 1973. a puidu kunstilise kujundamise eriala. Õppinud 1978-79 TÜ õigusteaduskonnas ja osalenud 1978-79 Tartu Ülikooli kunstikabineti töös. Skulptuuris on tema  lemmikmaterjalideks pronks, alumiinium, puu, keraamika ja paber. Olulisemad sotsiaalse sisuga installatiivsed näitused 1993-2019: Rooma Klubi, Mumifitseeritud suhe, Muuseum muuseumis I-III, Lenini lapsed, Ehe kui väikevorm I-V, Tõus ja mõõn, Kuufaasid I-III. Töötanud Tartu Kunstimuuseumis näituste sektori juhatajana, skulptuurikogu hoidjana 1984-2014.

Talle on omistatud  Kr.Raua preemia (1992), A.Vabbe nimeline kunstipreemia (2000) ja A.Starkopfi stipendium (2005).

Seppeti teoseid on paljudes muuseumides ja kogudes sh. Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Tartu Ülikooli kunstimuuseum ja Kunstihoone Fond ja paljudes erakogudes.

Ahti Seppet on Eesti Kunstnike Liidu, Kujurite Ühenduse liige ja grupi “Para” liige.

Näitus jääb avatuks kuni 2. juunini 2024. 

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Lisainfo: www.endla.ee